Mida usuvad Eesti elanikud?
Religioonisotsioloogilistest küsitlustest
aastatel 1990–2000
Jaanus Plaat

31. märtsist kuni 9. aprillini 2000 viidi Eestis läbi rahva ja eluruumide loendus, kus muuhulgas küsiti ka inimeste suhet religiooni (usku). Käesolev artikkel on kirjutatud enne rahvaloenduse tulemuste selgumist ja soovib pakkuda valikut 1990. aastatel Eestis läbiviidud religiooni-alaste küsitluste tulemustest. Loodetavasti aitab see võrdlusmaterjal ka mõista 2000. aasta rahvaloendusega saadud tulemuste usaldusväärsust ning pakub teatud informatsiooni selle kohta, mida siis Eesti elanikud küsitluste järgi uskusid/ei uskunud, kui religioosseteks võib pidada eestlasi jt Eestis elavaid rahvusi.

Religioonisotsioloogiliste küsitluste puhul on üks olulisemaid probleeme nende usaldusväärsus. Erinevate usuelu uurivate teadusharude esindajad on vaielnud religioonisotsioloogiliste küsitluste usaldatavuse ja isegi mõttekuse üle. Kvalitatiivsete uurimismeetodite järgijad ei pruugi kuigi tõsiselt võtta sotsioloogilisi küsitlusi usuelu kohta, kuna need kipuvad liigagi sageli andma usaldusväärset infot rohkem antud küsitluse tegijate ning religioonisotsioloogia taseme, kui inimeste usu kohta. Kvantitatiivsete meetodite pooldajad ei hooli aga vahel subjektiivsusesse kalduvast infost inimeste religioossuse kohta, mida ei saa täpsemalt mõõta.

Usuelusse puutuvaid küsitlusi, kui arenenud metoodikaga nad ka poleks, võib sageli tugevalt kritiseerida. Tihti on suurte raskustega seotud eri küsitlustega saadud tulemuste võrdlemine, kuna aeg, koht ja situatsioon, milles küsitletavad tegutsevad, erinevad suuresti. Samuti erinevad küsimused ja metoodika, millega küsitlusi läbi viiakse. Probleeme tekitab keeleerinevus, ka eri riikides läbiviidud sama küsitluse puhul. Suuresti erinevad inimeste kontseptsioonid küsitletavate asjade kohta, näiteks arusaamised sellest, mida tähendavad terminid “jumal”, “religioon”, “kirik”, “taassünd”, “reinkarnatsioon” jne. Seetõttu on üks suuremaid ohtusid religioonisotsioloogiliste küsitluste tulemuste kriitikata kasutamine/uskumine. Äärmuslikumad ususotsioloogiliste küsitluste ja analüüsimeetodite vastased on koguni arvamusel, et tegelikkust moonutavate andmete vältimiseks tuleks üldse loobuda küsimustike tulemuste kasutamisest ning omavahel võrdlemisest. Siinkirjutaja arvates on see aga minek kergema vastupanu teed, lihtsam ja kriitika suhtes vähemhaavatav moodus usuelu käsitlemiseks. Usuelu kohta käivad sotsioloogilised uuringud tavaliselt siiski annavad teaduslikust seisukohast väärtuslikke arvandmeid, juhul kui neisse allikakriitiliselt suhtuda. Ideaalis peaksid kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetoditega saavutatud andmed üksteist täiendama, mitte üksteist välistama.         

Religioonisotsioloogilistel küsitlustel uuritavad religioossuse näitajad (näiteks koguduslik kuuluvus, jumalateenistustel käimise sagedus, usutalitustel osalemine, mingite kindlate uskumuste esinemine jms) saavad olla inimeste religioossuse iseloomustajaks siiski vaid teatud piirini ning neil on mitmeid puudusi. Sageli ei võeta arvesse, et religioossus võib inimeste puhul väljenduda väga mitmeti, osa puhul näiteks kirikus käimises, teiste puhul regulaarses mediteerimises või teatud kirjanduse lugemises.

Toodud probleemide arvestamine viis 20. sajandi teise poole religioonisotsioloogias vähempiiratute ja komplitseeritumate meetodite väljatöötamiseni. Laiemalt aktsepteeritud mooduseks inimese religioossuse igakülgseks uurimiseks religioonisotsioloogias on Charles Glocki väljatöötatud multidimensionaalsed meetodid. Glock soovitas uurida viit religioossuse dimensiooni:
1) kogemuslik (experiental) (siia kuuluvad sellised religioossed tunded ja elamused nagu müstilised kogemused: tunne, et ollakse päästetud, ärganud, jumaliku valgustuse pälvinud jms);
2) rituaalne (religioossed tegevused, nagu jumalateenistusel osalemine, palvetamine, sakramentide saamine jne);
3) ideoloogiline (uskumuste sisu ja ulatus, mille järgimist mingi usuühenduse liikmeilt oodatakse); 4) intellektuaalne (religioossete teadmiste ulatus teatud grupi pühakirja, usudogmade ja rituaalide osas);
5) järelduslik (consequential) (religioosse usu, tegevuse, kogemuste ja teadmiste mõju muudele eluvaldkondadele antud indiviidi puhul).

Nende dimensioonide mõõtmiseks kasutas Glock detailseid küsimustikke (selle metodoloogia üht rakendust vt Glock & Stark 1966), mille küsimused ja vastusevariandid võimaldaksid uurida ning mõõta ka diskreetsemaid religioossuse dimensioone. Vaatamata oma teoreetilisele täiusele ja hilisematele täiendustele (mis hõlmasid paremini ka mittekristlikke uskumusi), on ka sel metoodikal oma küsitavused nagu kõigil kvantitatiivsetel küsimustikel, mille abil saadud tulemused ei vasta alati inimeste tegelikule käitumisele.1 

Samas on üldse küsitav välja töötada uurimisvahend, mis võimaldaks haarata kõiki inimeste identifitseeritavaid uskumusi, religioosseid tegevusi, teadmisi ja kogemusi, eriti 20. sajandi lõpu pluralistlikes kultuurides, mida iseloomustab kõikvõimalike (religioossete) uskumuste kirevus. Koos nn ametliku religiooniga eksisteerib alati ka mitteformaalne religioon ja religioossus (rahvauskumused, ebausk ja maagia, usk paranähtustesse ja okultism jne), mille uurimine ükskõik kui hästi väljatöötatud küsimustike abil on metodoloogiliselt vägagi keeruline ülesanne. Osa uskumuste uurimiseks sobivad tunduvalt enam muud meetodid kui religioonisotsioloogiliste küsimustike täitmine. Antud artikli eesmärgiks pole aga vaagida näiteks folkloristika, võrdleva usundiuurimise või religiooniantropoloogia meetodite plusse ja miinuseid inimeste religioossuse uurimisel võrreldes religioonisotsioloogiaga. Toodud ususotsioloogiliste küsitluste piiratust tuleb aga arvestada kõigi allpool viidatud uuringute puhul. Seda enam, et neist enamik on jäänud kaunis kaugele Glocki jt juhtivate religioonisotsioloogide metoodikast usuelu käsitlevate küsimustike väljatöötamisel ning küsitluste läbiviimisel. Inimeste usk on aga sedavõrd raskesti uuritav teema, et nõuab küsitluste tulemuste kasutamise korral väga selget arusaamist sellest, mida, kui palju ja kas üldse me mingist protsendist, numbrist või korrelatsioonist järeldada saame.

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal on erinevate institutsioonide poolt läbi viidud mitmeid arvamusuuringuid ja küsitlusi, kus on püütud teada saada, milline on Eesti elanike suhe reli-
giooni. See on küllaltki intrigeeriv teema, arvestades seda laastavat mõju, mida avaldas Eesti kirikutele ja kogudustele religioonivaenulik nõukogude periood. Samuti on huvitav teada saada, kui pikaajaline on olnud 1980. ja 1990. aastate vahetusel Eestis puhkenud nn kirikubuumi mõju. Koos 1980. aastate lõpul Eesti ühiskonda raputanud rahvusliku taasärkamisliikumise ja laulva revolutsiooniga tõusid taas ühiskonna huviorbiiti Eesti kirikud ja kogudused, mis eelnenud nõukogude ajal olid paljuski avalikkuse vaateväljast kadunud. Plahvatuslikult kasvasid eriti luterliku kiriku, aga ka teiste Eesti uskkondade usutalituste ja liikmete arvud. Samuti levis Eestisse kümneid uusi kristlikke ning mittekristlikke uskkondi ja usuliikumisi ning võib rääkida ka okultismi ja maagia moodi minekust ning religiooniga seotud kirjanduse buumist paljude Eesti elanike seas. Pärast 1990. aastate algust on rahva suurem huvi religiooni vastu vaibunud.

Teataval määral on neid tendentse peegeldanud ka religioonisotsioloogilised küsitlused. Eestit hõlmanud võrdlevaid uuringuid või ainult Eestis läbiviidud ning kogu ühiskonda puudutanud usualaseid uurimusi on 1990. aastatel tehtud teadusasutuste, arvamusuuringute firmade ja usuorganisatsioonide poolt. Käesolevas artiklis on kasutatud2  aastatel 1990–1991 erinevates maailma riikides läbiviidud võrdlevat uurimust World Values Survey (edaspidi WVS 1990/91, vt lähemalt Dogan 1995), Eesti sotsioloogiliste uuringute firma EMOR ja Soome Akadeemia poolt aastatel 1992 ja 1998 läbiviidud küsitlusi ning 1999. aasta EMOR-i küsitlust, mis tehti avaliku arvamuse uuringu firma Gallup International tellimusel (edaspidi EMOR 1992, EMOR 1994, EMOR 1998; vt lähemalt Vaatleja, nr 6, 1992, lk 1–2; Heino 1998b; Postimees, nr 284, 1999, lk 3; http://sool.ioc.ee/~alland/kogudus/stat/emor.htm). Kaks samalaadset religioonisotsioloogilist küsitlust viidi läbi 1994. ja 2000. aastal Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelse Alliansi ja Eesti Piibliseltsi poolt (edaspidi EKN 1994, EKN 2000; vt Hansen 1994, 1995; Teekäija, nr 10, 1994, lk 19; Kui kristlik 1997: 37 jj; Ritsbek 1996: 175–178; Postimees, 17. V 2000; http://sool.ioc.ee/~alland/kogudus/stat/kuikr.htm). Võrdlusmaterjalina on kasutatud veel mitmeid Põhja-Euroopa riikides ja mujalgi läbiviidud uuringuid. Samuti on esitatud siinkirjutaja juhtimisel aastatel 1996–1998 Lääne-Eesti maakondades läbiviidud religioonisotsioloogiliste küsitluste mõningaid tulemusi.

Koguduslik ja usuline kuuluvus

Liikmeskonnalt kaks suurimat konfessiooni on Eestis 20. sajandil olnud luterlus ja õigeusk (sh ka Eesti vanausulised). Ülejäänud uskkonnad on oma liikmete arvult jäänud neist kaugele maha. Seda näivad kinnitavat ka 20. sajandi lõpu küsitlused. EMOR 1999 uuringus küsitleti 487-t Eesti elanikku vanuses 15–74 aastat, kellest 30% pidas end luterlaseks, 28% õigeusklikuks, 3% katoliiklaseks, 2% mõne muu kristliku ja 2% mittekristliku usulahu pooldajaks. EMOR 1998 uurimuses küsitleti 997-t Eesti elanikku, kellest 687 olid eestlased, 255 venelased ja 55 muudest rahvustest. Küsitletud eestlastest pidas ennast eelkõige luterlaseks 45% (6% võrra rohkem kui 1992. a), õigeusklikuks 3% ja mõnda muusse uskkonda kuuluvaks 4% (neljas võimalus oli pidada ennast mitte ühtegi uskkonda kuuluvaks). Vastanud venelaste samad protsendid olid vastavalt 3%, 59% ja 15%.

Nende küsitluste tulemuste hindamisel tuleb teha vahet, kes vastanutest on pidanud end luterlaseks ja kes samal ajal ka luterlikku kirikusse kuuluvaks. Väga oluline on siin ka küsimuse sõnastus. Siinkirjutaja peab kogudusliku kuuluvuse kindlakstegemisel õigemaks küsida, mis kogudusse vastaja hetkel kuulub, nagu tehti autori poolt ja EKN 1994 uurimuses “Elust, usust ja usuelust”. Muul moel saame pigem teada, millist uskkonda vastaja toetab või pooldab, mitte aga, kuhu ta tegelikult kuulub. Seejuures tuleb arvestada, et enese mingi uskkonnaga seostamine (selle liikmeks olemine, pooldamine, eelistamine teistele) ei tähenda veel enda usklikuks pidamist.

EKN 1994 uurimisprojekti raames saadeti 1600-le juhuslikult valitud 16–70-aastasele eestlasele anonüümne küsimustik 108 küsimusega, kus päriti eelkõige eestlaste väärtushinnangute ja eriti usuga seotuse kohta. Küsimustiku tagastas 912 inimest. Neist 24,3% väitis end olevat mingi koguduse liige (valimist 20% kuulus luterlikku ja 1,4% õigeusu või katoliku kirikusse, 0,8% Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liitu ja 2,1% muudesse kirikutesse või kogudustesse). Ülejäänud vastanutest oli 5,2% olnud mingi koguduse liikmed ja 70,4% polnud kunagi kuulunud ühtegi kogudusse. EKN 2000 uuringu järgi kuulus umbes veerand täiskasvanud Eesti elanikkonnast (sh ka muulased) mingisse kogudusse.

Siinkirjutaja poolt läbiviidud küsitlused näitasid, et aastatel 1996–1998 oli mingi koguduse liikmeid Läänemaal 19,2%, Saaremaal 18,7% ja Hiiumaal 18,4% juhuslikku valimisse sattunuist (kolmes maakonnas kokku oli valimis 513 inimest vanuses 18 aastat ja üle selle). Seejuures küsimusele “Kas Te kuulute praegu mõnda kirikusse/kogudusse/usuliikumisse?” jaatavalt vastanuist pidas valdav osa end luterlikku kirikusse kuuluvaks (Läänemaal 17,1% valimist, Saaremaal 14% ja Hiiumaal 13,1%). Siin tuleb arvestada, et Lääne-Eestis vastasid intervjueerija juuresolekul küsimustikule kõik valimis olnud, EKN 1994 küsitlus viidi aga läbi posti teel. Kuna EKN küsimustiku tagastas 1994. aastal 57% valimist, siis võib oletada, et eelkõige tegid seda usuasjadest teatud määral huvitatud inimesed. See võis ka tõsta koguduseliikmete osakaalu. Seetõttu oleks ennatlik järeldada, et Lääne-Eestis kuulus 1990. aastatel vähem inimesi kogudustesse kui Eestis tervikuna. Ennast mingisse kogudusse kuuluvaks lugenud Lääne-Eesti inimestest ei pidanud osa end samal ajal usklikuks. Nii usklikuks kui ka mingisse kogudusse kuuluvaks luges end 18% Läänemaa, 16,7% Saaremaa ja 15,8% Hiiumaa küsitletutest.

Ennast mingi uskkonnaga seostavate inimeste arv on tavaliselt ikka suurem kui tegelik koguduste liikmeskond. Eestis on see olnud 1990. aastatel eriti ilmne endid luterlasteks või õigeusklikeks pidanute puhul. Seetõttu on toodud protsentide usaldusväärsuse hindamiseks vajalik võrrelda küsitluste tulemusi uskkondade liikmeskonna statistikaga. Eestis puuduvad usaldusväärsed andmed kõigi ametlikult Siseministeeriumis registreeritud uskkondade tegeliku liikmeskonna kohta. Toetudes suuremate uskkondade statistikale ja Siseministeeriumi usuasjade osakonna andmetele, saab siiski anda ligilähedase hinnangu kõigi Eestis registreeritud uskkondade liikmeskonna osakaalule. Siinkirjutaja arvutuste järgi oli see 1990. aastate keskel umbes 7–8% Eesti elanikkonnast, kui pidada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tegelikeks liikmeteks annetajaliikmeid (kui arvestada EELK hingekirjas olevaid liikmeid, siis kuni 17% Eesti elanikest).

Kui EKN 1994 järgi oli 20% küsitletuist luterliku koguduse liikmed, siis samal aastal moodustasid EELK hingekirjas olevad liikmed 11,6% ja annetajaliikmed 4,2% Eesti elanikest. 1998. aastaks olid need protsendid vastavalt 12% ja vaid 3,4%.3  Olgu võrdluseks toodud, et Eesti naabritest kuulus Rootsis ja Soomes 1995. aastal luterlikku kirikusse umbes 86% elanikest (Heino 1997: 24; http://www.evl.fi/kkh/ktk/kertomus/i.htm). Hoopis iseasi on, kui palju Rootsi ja Soome kõrged protsendid peegeldavad tegelikku seotust luterliku kiriku ja selle õpetusega. Viimane pole kõrge sekularisatsiooniga Põhja-Euroopa maades oluliselt suurem kui Eestis. Luterliku kirikuga tegeliku seotuse näitajaks saab Eesti puhul pidada alates 1994. aastast pidevalt langenud annetajaliikmete arvu, veel enam aga regulaarselt kirikus käinute arvu.

Kui EKN 1994 uurimuse järgi oli 24,3% Eesti elanikest mingi koguduse liikmed, siis siinkirjutaja jaoks on kõnekad vastused sama uurimuse küsimusele “Kui tihti käite kirikus?”. Vaid 3% kõigist vastanutest käis kirikus iga nädal, 4% kord-paar kuus, 13% 3–4 korda aastas ja 53% 1–2 korda aastas. Üldse ei käinud kirikus 27% vastanuist.

Seejuures tuleb arvestada, et osa kirikus käinutest ei pruukinud ühegi koguduse liikmed olla. EMOR 1998 ja 1999 uuringute järgi käis vähemalt kord kuus kirikus 9–10% Eesti elanikest. Seejuures 1998. aastal käisid Eestis keskmisest enam kirikus pensionärid (17%), üle 65-aastased (17%), venelased (13%) ja tallinlased (15%). Maaelanikest aktiivseid kirikuskäijaid oli vaid paari protsendi ringis. EMOR 1999 andmetel käis kirikus kord kuus 6%, kord nädalas 3% ja rohkem kui kord nädalas 1% vastanuist.

Olenemata sellest, kas koguduste liikmete arvuks võtta usuühenduste kohta käiv statistika või religioonisotsioloogiliste küsitluste tulemused, võib neist vaid teatud osa pidada oma kogudustega tihedamalt seotuks.

Mida või keda usutakse?
Eespool toodud küsitlustulemuste järgi otsustades oli enamik kogudustesse kuulujaist kristlike konfessioonide liikmed. See aga ei tähenda veel iseenesest, et enamikku Eesti usklikest võiks kindlasti pidada kristlasteks. Religioosseteks võib pidada ka neid inimesi, kes ennast ühegi (kristliku) kogudusega ei seostanud, kuid pidas end usklikuks. Tavaliselt on ennast usklikuks lugenud inimeste protsent tunduvalt kõrgem kui end mingi konkreetse kogudusega seostavate inimeste protsent. Näiteks Lääne-Eesti maakondades pidas end aastatel 1996–1998 usklikuks 33,2% Läänemaa, 27,3% Saaremaa ja 25% Hiiumaa küsitletutest, seega tunduvalt enam, kui oli koguduste liikmeid.

EKN 1994 uurimuse järgi pidas 8,8% eestlastest end usklikuks, 51,4% usu poole kalduvaks, 31,7% usu suhtes ükskõikseks, 5,7% ateismi poole kalduvaks ja 1,3% veendunud ateistiks. EKN 2000 uurimuses küsitleti lisaks eestlastele ka teisi rahvusi (vastas 1092 Eesti elanikku, kellest 671 olid eestlased ja 421 kuulusid muudesse rahvusesse), kusjuures viimaste seas oli religioosseid inimesi tunduvalt rohkem. Usklikuks pidas end 20%, usu poole kalduvaks 46%, usu suhtes ükskõikseks 27%, ateismi poole kalduvaks või veendunud ateistiks 7% vastanuist.



Foto 1. Jumalateenistus Treski tsässona (õigeusu kabeli) ees Setumaal. Foto J. Plaat 1999.


Kahjuks annab aga määratlus “usu poole kalduv” samalaadset hägusevõitu infot kui EKN 1994 küsitlusel antud vastused selle kohta, millesse siis vastajad usuvad. Kindlamalt võib nendest vastustest järeldada seda, et selgelt enam kui põrgusse, saatana (kuradi) olemasollu, surnute ülestõusmisse ja taevariiki uskujaid, oli 1994. aastal hoopis hingede rändamisse, tulnukatesse ja ufodesse ning horoskoopidesse uskujaid.

Palju ei tee meid targemaks ka EMOR 1998 uuring, mille järgi pidas end usklikuks 25% vastanuist, teine veerand soostus ennast usulise “otsijana” määratlema. Seejuures eestlastest pidas end usklikuks või usuliseks “otsijaks” 39% ning venelastest 74%.
Tegemaks kindlaks inimeste seotust traditsiooniliste kristlike uskumustega, ei piisa ka sellest, kui küsida Jumalasse uskumise kohta. Inimeste kontseptsioonid Jumalast võivad olla vägagi erinevad ja traditsioonilise kristlusega väheseotud. Üks paremaid mooduseid uurida, kui paljusid ennast usklikuks pidavatest inimestest võib lugeda ka kristlasteks, on küsida, kas usutakse isikulist Jumalat või mitte. Just personaalsesse Jumalasse uskujaid võib pidada traditsioonilise kristliku õpetuse järgijaiks. EMOR 1999 arvamusuuringu järgi uskus 22% Eesti elanikest isikulist Jumalat ja 50% uskus, et on “olemas mingi vaim või taevane jõud”. Need protsendid tunduvad olevat üllatavalt kõrged. Samas ei erine need palju Põhja-Euroopa riikides 1990. aastatel läbiviidud sarnaste uuringute tulemustest.

Harri Heino poolt 1998. aastal avaldatud uurimuse (Nordic RAMP) andmetel oli neid inimesi, kes uskusid isikulist Jumalat (nii nagu õpetatakse kristluses), Rootsis 18%, Taanis 20%, Norras 28% ja Soomes 39%. Neid, kes uskusid Jumalat mingil muul moel, oli Rootsis 56%, Taanis 56%, Norras 41% ja Soomes 42% (vt Heino 1998a).

Umbes sama palju oli Skandinaavia maades personaalsesse Jumalasse uskujaid ka WVS 1990/91 uuringu järgi. Sellest selgus, et veel vähem kui kõrge sekularisatsiooni astmega (vähemalt traditsioonilise kristlusega seotuse mõttes) Skandinaavia maades, oli isikulisse Jumalasse uskujaid (endistes) Nõukogude Liidu riikides. WVS 1990/91 võrdlevas uurimuses küsiti, milline järgnevatest väidetest on kõige lähem vastaja arvamusele: a) on olemas personaalne Jumal, b) on olemas mingisugune vaim või elujõud, c) ei tea, mida arvata, d) ei ole olemas mingit vaimu, Jumalat või elujõudu. Tulemused mõnedes (endistes) Nõukogude Liidu piirkondades ja Skandinaavia maades olid järgnevad.4 

Moskvas valis variandi a 6% ja variandi b 51% vastanuist, Valgevenes vastavalt 6% ja 43%, Lätis 10% ja 56%, Rootsis 16% ja 46%, Taanis 20% ja 34% ning Norras 30% ja 36% (Dogan 1995: 410). Samal


ajal ei kattunud variandi a või b valinute protsendid nende osakaaluga, kes samas küsitluses arvasid ennast Jumalasse uskuvat: Moskvas 41%, Valgevenes 43%, Lätis 58%, Rootsis 45%, Taanis 64% ja Norras 65%.5 

EMOR 1992 ja 1998 arvamusuuringud andsid tulemuseks, et vastavalt 37% ja 49% Eesti elanikest uskus Jumalat. Samas ei ütle see kuigi palju, mida selle all silmas peeti. Kõnekam on hoopis fakt, et samade küsitluste järgi uskus astroloogiasse 1992. aastal 41% ja 1998. aastal 45% Eesti elanikest.

Isegi kui arvestada, et küsimuse teistsuguse sõnastusega saadakse erinevaid tulemusi, oli Eestis ja teisteski kõrge sekularisatsiooniga Euroopa maades 1990. aastatel suhteliselt suur nende inimeste protsent, kes arvasid ennast uskuvat (isikulist) Jumalat või mingit vaimu/jõudu/väge. Need uuringute tulemused annavad tuge arvamusele, et sekularisatsioonist 20. sajandi lõpu Eestis, endistes Nõukogude Liidu riikides ja Põhja-Euroopas on põhjust rääkida eelkõige traditsiooniliste kristlike arusaamade taandumise mõttes. Samas näitab aga jätkuvat sekularisatsiooni nende Jumalasse uskujate hulk, kes ei pidanud seda usku oma elus kuigi oluliseks.6 

Kui traditsioonilised kristlikud arusaamad on taandumas, tekib küsimus, mis on tulnud asemele. Kui pidada näiteks astroloogiat üheks mitteformaalse religiooni vormiks, võib väita, et traditsioonilise kristluse järgijatega võrreldes on Eestis tunduvalt enam astroloogiasse uskujaid. Eelnevalt mainitud astroloogiasse uskujate protsendid Eestis (EMOR 1992 ja 1998) ületasid märgatavalt ka Soome näitajaid. Arvamusuuring Gallup Ecclesiastica 1995/1996 näitas, et vaid 10% Soome elanikest uskus tõemeeli või pidas vähemalt tõenäoliseks, et astroloogia või horoskoopide abil võib usaldusväärselt ennustada inimese tulevikku (Heino 1997: 360). Seega oli Soomes astroloogiasse uskujate osakaal üle nelja korra väiksem kui Eestis.


Foto 2. Sathya Sai Baba Eesti Ühenduse teenistus Abrukal 1998. aastal. Foto J. Plaat 1998.

Astroloogilised uskumused on levinud paljudes Lääne- ja Ida-Euroopa ühiskondades. Siiski on Eesti näitajad üllatavalt suured –kui võrrelda näiteks 1988. aasta arvamusuuringuga USA-s, mille järgi 15% elanikest uskus astroloogiasse ja 25% järgis oma horoskoope (McGuire 1992: 111). Venemaal tehtud uuringu järgi uskus 1996. aastal 37% vastanutest astroloogiasse, seejuures alla 40-aastastest 49% (Heino 1997: 365).

Suuremates Venemaa, Ukraina ja Põhja-Kasahstani linnades 1990.–1991. aastal läbiviidud uuringu järgi uskusid astroloogiasse (seda, et taevatähtede liikumine mõjutab nende saatust) pooled vastanuist (Kääriäinen 1993: 137). Seega tundub, et Eestis, nagu ka teistes endistes Nõukogude Liidu vabariikides, oli astroloogia 1990. aastatel suurema au sees kui lääneriikides. Sellise üldistuse tegemiseks on aga andmeid ebapiisavalt. Samuti on taolise mitteametliku religioossuse vormi tegeliku ulatuse ja tõsiseltvõetavuse uurimine keeruline ülesanne.

“Astroloogiausuliste” suur hulk Eestis 1992. ja 1998. aastal haakub ühe Eesti elanike uskumusi 1990. aastatel iseloomustanud nähtusega. Nimelt oli valmisolek uskuda traditsioonilise kristlusega (otseselt) mitteseotud asju Eestis suhteliselt suur nii 1990. aastate algul kui ka nende jooksul. Võrreldes Piiblil põhinevate uskumustega, oldi palju enam valmis uskuma näiteks mitmesuguseid nn paranormaalseid nähtusi.

EMOR 1992 arvamusuuringu järgi oli võrreldes teiste mittekristlike rahvauskumustega kõige vähem neid, kes uskusid nõiduse olemasollu (20% vastanuist). Siiski oli neid peaaegu kolm korda rohkem kui kõigi registreeritud uskkondade aktiivsemaid liikmeid 1995. aastaks ja vähemalt kaks korda rohkem kui regulaarseid jumalateenistustel käijaid 1990. aastatel (religioonisotsioloogiliste küsitluste järgi). Üldse uskus keskeltläbi 30% Eesti elanikest erinevatesse paranähtustesse ja umbes 5% väitis neid ka ise kogenud olevat.

EMOR 1992 uurimuses küsitleti 1000 Eesti elanikku, kellest eestlasi oli 63%, venelasi 28% ja muudesse rahvustesse kuulujaid 9%. Küsimusele “Kas te usute nende nähtuste olemasolu?” pakuti välja kolm vastusevarianti: “usun selle olemasolu, pole kindel, ei usu selle olemasolu”. Eestlaste valmidus uskuda nn paranormaalseid nähtusi oli suurem peaaegu kõigi küsitlusel väljapakutud nähtuste suhtes. Näiteks kätega ravimisse uskus 62% eestlastest ja 52% venelastest (kõigist vastajatest 58%, nähtust ise kogenud olevat väitis end 12% kõigist vastanuist), astroloogiat uskus vastavalt 53% ja 43% (50%, 6%), maaväliste olendite külaskäike 51% ja 40% (46%, 2%), selgeltnägemisse ehk võimesse teada, mis sündis minevikus, ja ennustada tulevikku 43% ja 31% (38%, 5%). Kõigist vastanuist uskus 24%, et majades võib kummitada (4% väitis end ka ise seda kogenud olevat), 22% telepaatiasse ehk mõtete vahetamisse traditsioonilist viit meelt kasutamata (4%), 22% reinkarnatsiooni (1%), 21% vaimude olemasollu (2%), 20% nõidumisse (3%). Vaid nõidumise puhul oli venelastest uskujaid rohkem kui eestlasi (15% eestlastest ja 27% venelastest). Samuti tunduvad eestlased taolisi asju rohkem tõsiselt võtvat kui soomlased, kui võrrelda veidi erineva metoodikaga läbiviidud arvamusküsitlusega Soomes.7  See aitab ka ümber lükata stereotüüpset ettekujutust (usuasjus) skeptilisest ja kaalutlevast eestlasest.

EMOR 1992 küsitlustulemustest selgus ootuspäraselt naiste tunduvalt suurem kalduvus uskuda nimetatud nähtusi (näiteks vaimudesse uskus 13% meestest ja 28% naistest, kummitustesse vastavalt 16% ja 31%, selgeltnägemisse 31% ja 45%, astroloogiasse 41% ja 58%).


Üllatavam on, et kõrgharidusega vastanutest uskus astroloogiasse 13% ja selgeltnägemisse ning vaimudesse 10% enam kui keskharidusega küsitletutest. Kõrg- ja keskharidusega nõidumisse uskujate osakaal oli enam-vähem võrdne. Vanuserühmadest olid kõige vastuvõtlikumad paranähtuste suhtes 25–34-aastased. Sellest vanuserühmast uskus näiteks astroloogiasse tervelt 59%. Seega ei olnud tegu harimatusest või kõrgest vanusest tingitud uskumustega. Pigem kaldusid mitmesugustesse paranormaalsetesse nähtustesse enam uskuma kõrgharidusega vastanud ja noored.

EMOR 1992 uurimuse tulemused ei anna kuigi selget pilti, millesse siis Eesti elanikud usuvad. Pigem näitavad need teatud segadust paljude vastajate maailmavaates ja vastuvõtlikkust kõige erinevamate asjade uskumiseks. Paranähtustesse uskujate kõrged protsendid võisid olla osalt tingitud sellest, et nendega tegelemine oli nõukogude ajal põlu all ja see temaatika muutus 1980. ja 1990. aastate vahetusel ajakirjanduses populaarseks. Samas ei kinnita teised 1990. aastate küsitlused nimetatud nähtustesse uskujate olulist vähenemist. Mõne nähtuse puhul on uskujate osakaal koguni tõusnud, kuigi need muutused võivad olla paljuski tingitud küsimuste ja vastusevariantide erinevusest eri uuringutes.

EKN 1994 küsitlus kinnitas mõnedesse nimetatud nähtustesse (horoskoopidesse, tulnukatesse, nõidusesse) uskujate arvu vähenemist, samal ajal oli aga oluliselt suurenenud hinge surematusse ja hingede rändamisse uskujate hulk. Viimane on ilmselt tingitud ka sellest, et 1992. aastal küsiti võõrapärase sõnaga reinkarnatsiooni uskumise kohta. Igal juhul paistab, et Eestis oli neid, kes olid valmis uskuma korduvasse taassündi maa peal, rohkem kui Soomes ja Rootsis.8 

EKN 1994 küsitlusel väljapakutud variantidest uskus kõige enam vastanuist hinge surematust ja hingede rändamist (üle 40%); vahemikku 20–40% jäi nende vastanute osakaal, kes uskusid isikulist


Jumalat, horoskoope, palve abil tervenemist, tulnukaid ja ufosid, taevariiki; 10–20% uskus surnute ülestõusmist, nõidust, saatana (kuradi) olemasolu, surnutelt teateid vahendavaid meediume ja põrgut (uskujate osakaalu suuruselt reastuti toodud järjekorras, alates hinge surematusse ja lõpetades põrgu olemasollu uskujatega). Ülejäänud valisid variandid “ei usu” või “ei tea, kahtlen” (vt lähemalt Kui kristlik 1997: 41).

Ka teised uuringud on kinnitanud, et Eestis on suhteliselt palju neid inimesi, kelle usk on sünkretistlik segu kristlusest ja muust (näiteks usk astroloogiasse, mustadesse jõududesse, kummitustesse, iseendasse jne). Seda on näidanud ka 1990. aastatel läbiviidud uuringud Eesti koolinoorte jumalapildist (vt Altnurme 1999). Samas ei olnud see nähtus 20. sajandi lõpul iseloomulik ainult Eestile jt Ida-Euroopa nn üleminekuühiskondadele (v.a katoliiklik Poola ja Leedu), vaid ka teistele Euroopa, eriti Põhja-Euroopa kõrge sekularisatsiooniga riikidele. Muutused Eesti usuelus alates 1980. aastate lõpust kinnitavad teatud määral hüpoteesi, et religioossuse uued väljendusvormid esinevad rohkem just suurema sekularisatsiooniga ühiskondades.

Üks põhjusi, miks Eesti elanike uskumused on sedavõrd hägused ja traditsioonilise kristlusega vähe seotud, peitub kindlasti nõukogude ajal toimunud võõrandumises kristlikest uskkondadest ja nende õpetusest. Nõukogude Eestis keelati laste usuline õpetus ja noortetöö kirikutes ning kogudustes (sh leeriõpetus luterlikus kirikus). Samuti katkes sekularisatsiooni tõttu, aga ka repressioonide kartusel paljuski koduse usulise kasvatuse traditsioon. See võib olla ka põhjuseks, miks kristliku kiriku positsioon on muidu sekulariseeritud Põhja-Euroopa riikides tugevam kui Eestis. Siiski on ka seal usulise sotsialiseerumise näitajad 1990. aastatel üllatavalt madalad, võrreldes endise Nõukogude Liidu riikide näitajatega, kus usulise kasvatuse väike osatähtsus on ajaloolist tausta arvestades ootuspärane. WVS 1990/91 uuringus vastas küsimusele “Kas teid on üles kasvatatud religioosselt?” eitavalt 86% Moskva, 85% Eesti, 80% Valgevene, 71% Läti elanikest ja tervelt 69% Rootsi, 57% Taani ning 54% Norra elanikest. Usulise kasvatuse osa oli tunduvalt suurem katoliiklikus Euroopas. Valdavalt roomakatoliku kiriku poolt domineeritud usueluga maadest vastas samale küsimusele eitavalt 21% Portugali, 7% Itaalia, 6% Iiri, 8% Hispaania ja vaid 2% Poola elanikest (vt Dogan 1995: 411).

Kokkuvõtteks võib nentida, et olemasolevate religioonisotsioloogiliste uuringute järgi on Eestis suhtelist palju neid inimesi, kes peavad end usklikuks, aga kelle uskumused ei kuulu traditsioonilise kristliku doktriini hulka või on sellega vaid osaliselt seotud. 1990. aastate küsitlustega saadud andmed näitavad Eesti elanike uskumuste kirevust, usuliste maailmavaadete vasturääkivusi ning ähmasust, samuti traditsiooniliste kristlike tõekspidamiste järkjärgulist taandumist. Just viimane asjaolu nagu ka identifitseeritavate usuinstitutsioonidega seotuse vähenemine annab põhjust rääkida jätkuvast sekularisatsioonist. Samas võib tegu olla kristliku maailmavaate laialdase asendumisega uut sorti religioossusega. Viimane võib väljenduda mitmesugustes individuaalse religioossuse avaldumisvormides, ametlikult organiseerumata usuliikumistes osalemises ja nn mitteformaalses religioonis. Inimeste usuelu on muutumas järjest individuaalsemaks. Levimas on uued usukontseptsioonid ning arusaamad sellest, mis on “religioon” ja “jumal”, asendades traditsioonilisi arusaamu. Vastus küsimusele nende muutuste tegelikust määrast nõuab spetsiaaluuringuid. Paljuski jäävad aga kaasaegsed religioossuse vormid teadlastele nähtamatuks, kuna senised meetodid on suunatud rohkem traditsionaalse ja institutsionaalse religiooni uurimiseks. Teatud määral on neid protsesse siiski peegeldanud 1990. aastatel Eestis läbiviidud religioonisotsioloogilised uuringud. Nende tõepärasuse hindamine nõuaks ka uusi, metodoloogiliselt kõrgel tasemel ja eelnevatega võrreldavaid uuringuid. Kindlasti on vajalik ka pikem ajaline distants, määratlemaks alates 1980. aastate lõpust Eesti usuelus toimunud muutuste olulisust ja kestvust.

Kasutatud kirjandus ja allikad
  1. Altnurme, Lea 1999. Eesti koolinoorte jumalapilt. Akadeemia, nr 6, lk 1199–1226.
  2. Argyle, Michael & Beit-Hallahmi, Benjamin 1975. The Social Psychology of Religion. London & Boston.
  3. Dogan, Mattei 1995. The Decline of Religous Beliefs in Western Europe. International Social Science Journal 145. Fundamental Values Across Nations, lk 405–418.
  4. Glock, Charles & Stark, Rodney 1966. Christian Beliefs and Anti-Semitism. New York.
  5. Hansen, Hans 1994. Elust, usust ja usuelust. Eesti Kirik, nr 37–47.
  6. Hansen, Hans 1995. Eestlaste usklikkusest. Eesti Kirik, nr 24, lk 6.
  7. Heino, Harri 1997. Mihin Suomi tänään uskoo. Porvoo & Helsinki & Juva.
  8. Heino, Harri 1998a. The Status of Traditional Religiosity in the Nordic Countries. http://www.evl.fi/kkh/ktk/norden.htm
  9. Heino, Harri 1998b. Uusinta uutta virolaisten uskonnollisuudesta. http://www.evl.fi/kkh/ktk/viro.htm
  10. kristlik on Eestimaa? Koost. N. Roeder, M. Uudam, A. Parman. Eesti Evangelisatsiooni Allianss 1997.
  11. Kääriäinen, Kimmo 1993. Atheism and Perestroika. Suomalaisen Tiedeakatemian Toimituksia. Sarja B, nide 270. Helsinki.
  12. McGuire, Meredith 1992. Religion: The Social Context. Belmont.
  13. Ritsbek, Heigo 1996. The Mission of Methodism in Estonia. Project Thesis. Boston.
  14. Sundback, Susan 1995. Tradition and Change in the Nordic Countries. The Post-War Generation and Establishment Religion. Cross Cultural Perspectives. W. C. Roof, J. W. Carroll ja D. Roozen (toim). San Francisco, lk 87–111.
  15. Yinger, J. Milton 1970. The Scientific Study of Religion. New York.

1 Religioonisotsioloogiliste ja ka religioonipsühholoogiliste uurimuste meetodeid ning nende kriitikat vt näiteks Yinger 1970: 24–32; Argyle & Beit-Hallahmi 1975; McGuire 1992: 102–104.
2 Teiste Eesti usuelu puudutavate küsitluste kohta vt näiteks Kui kristlik 1997, Altnurme 1999.
3 EELK statistika on esitatud tuginedes EELK konsistooriumi andmetele ja rahvaarvu on arvestatud Eesti Statistikaameti andmete järgi.
4 Variandi a valinute (personaalsesse Jumalasse uskujate) protsendid olid kõige madalamad endistes Nõukogude Liidu vabariikides ja seejärel Skandinaavia maades, kui võrrelda Lääne-Euroopa ja eriti selle katoliiklike maadega. Küsitletud iseseisvatest Euroopa riikidest olid personaalsesse Jumalasse uskujad ülekaalus vaid Iirimaal (67%), Itaalias (65%), Portugalis (62%), Hispaanias oli neid 50% (vt Dogan 1995: 410). Rootsi puhul kinnitas WVS 1990/91 uuringu tulemusi teinegi 1990. aastal Rootsis ja Soomes läbiviidud uurimus (European Values Study), mille järgi oli Rootsis inimesi, kes uskusid isikulist Jumalat 15% ja Soomes 32%. Neid, kes uskusid mingisse vaimu või jõu olemasollu, oli Rootsis 44% ja Soomes 46% (Sundback 1995: 100).
5 Teistes uuritud Lääne-Euroopa maades, samuti USA-s, Kanadas ja Jaapanis olid need protsendid reeglina kõrgemad (vt Dogan 1995: 407). Ühe teise uuringu järgi oli neid, kes arvasid ennast Jumalasse uskuvat, Rootsis vaid 38% ja Soomes 65% (Sundback 1995: 100).
6 WVS 1990/91 uurimuse järgi hindas Jumalat oma elus väga oluliseks vaid 8% Taani, 10% Rootsi, 11% Moskva ja Valgevene, 14% Läti ning 18% Norra elanikest. Olulisust mõõdeti skaalal 1–10 (üldse mitte oluline – väga oluline). Usku Jumalasse väga oluliseks pidanuteks on arvatud hinde 9–10 andnud (vt Dogan 1995: 407).
7 1995.–96. aastal Soomes läbiviidud arvamusuuringu Gallup Ecclesiastica järgi uskus tõemeeli või pidas vähemalt tõenäoliseks, et kummitused on olemas, 14%, ja et ufosid on Soomes käinud, 20% küsitletutest (vt Heino 1997: 360).
8 Arvamusuuringud on näidanud, et Soomes oli 1990. aastal neid, kes uskusid reinkarnatsiooni, 24% ja Rootsis 17% (Sundback 1995: 100). Uurimuse Gallup Ecclesiastica 1995/1996 järgi oli Soome elanikest 18% neid, kes uskusid tõemeeli või pidasid vähemalt tõenäoliseks inimese hinge või vaimu surmajärgset taassündi maa peal uues kehas (Heino 1997: 360). EMOR 1998 arvamusuuringu järgi uskus korduvasse taassündi maa peal 27% Eesti elanikest (Heino 1998b). Jääb ainult oletada, kui erinev võis olla vastanute arusaam sellistest kontseptsioonidest nagu “taassünd” ja “reinkarnatsioon”.


TAGASI